Karastatud klaas klassifitseeritakse selle tootmisprotsessi järgi.

(1) Füüsiliselt karastatud klaas, tuntud ka kui karastatud karastatud klaas, saadakse tavalise lehtklaasi kuumutamisel ahjus pehmenemistemperatuuri lähedale (600 kraadi). See võimaldab klaasil deformatsiooni kaudu sisemist pinget kõrvaldada. Seejärel eemaldatakse klaas ahjust ja kõrgsurvega külm õhk puhutakse läbi mitme düüsiga düüside -klaasi mõlemale küljele, mille tulemusena jahtub see kiiresti ja ühtlaselt toatemperatuurini. Seda tüüpi klaas on sisemiselt pinge all ja väliselt surve all. Lokaalse purunemise korral pinge vabaneb ja klaas puruneb arvukateks väikesteks tükkideks. Nendel väikestel fragmentidel pole teravaid servi ja need ei põhjusta tõenäoliselt vigastusi.

 

(2) Keemiliselt karastatud klaas parandab selle tugevust, muutes klaasi pinna keemilist koostist. Tavaliselt karastamine toimub ioonivahetusmeetodil. Meetod seisneb leelismetalliioone sisaldava silikaatklaasi sukeldamises sulaliitiumi (Li+) soola sisse, mille tulemusena muutuvad klaasi pinnal olevad Na+ või K+ ioonid Li+ ioonidega, moodustades pinnale Li+ ioonivahetuskihi. Kuna Li+ paisumiskoefitsient on väiksem kui Na+ ja K+ ioonidel, kahaneb jahutusprotsessi käigus välimine kiht vähem ja sisemine kiht rohkem. Toatemperatuurini jahutatuna on klaas olekus, kus sisemine kiht on pinge all ja välimine kiht kokkusurutud, mis on sarnane füüsilise karastatud klaasi toimega.